Kaido Ole

TEKSTID

Otsisin sahtlitest välja ja panin kokku valiku tekste või tekstilõike, kus eri aegadel ja eri põhjustel olen midagi kunsti, selle tegemise ja eesmärkide kohta arvanud. Järjekord on kronoloogiline – uuematest vanemateni.

REALISMIST

Teine n-ö reaalsuse küsimus on, kas kunstnik siis ikka teab midagi sellest, millest ta räägib. Mul on näitusel töö pealkirjaga „Sõda“. Kas ta teab üldse midagi sõjast? Loomulikult ei tea. Nägin avamisel Anders Härmi ja meenutasime, kuidas ma kunagi tegin töö, kus tikud kaklesid. Anders siis kusagil kommenteeris, et üks mis selge, et Kaido Ole kunagi kakelnud küll ei ole. Mina oma arust tegin just hästi tõetruult. Ma olen isegi paar korda elus kakelnud, aga tõesti ega ma sellest n-ö profi mõistes muidugi midagi ei tea. Mida sa sõjast tead? Midagi ei tea, ja jumal tänatud, et ei tea nagu ka paljudest teistest asjadest. Aga ma mõtlen kõigest sellest, kogu oma piiritu ebakompetentsusega ja need mõtted on täiesti reaalsed ja ma kardan, et see ongi pea ainuke reaalsus, mis meie jaoks olemas on. Nii et paradoksaalsel kombel teeb see välja mõtlemine minu tööd hoopis padurealistlikuks.



Katkend vestlusest Janar Alaga, ilmus Postimehes 23.12.2016

MEISTRIEKSAMIST

Loogiline jätk varasemale oleks nagu klassikalises maaliõppeski võtta ette viimane meistrieksam ehk mitmefiguuriline temaatiline kompositsioon, lasta neil inimestel ja asjadel lõpuks elada ja tegutseda koos kõikvõimalikes elulistes situatsioonides. Ma üritangi neil uutel töödel puhtast katsetamislustist manada esile olukordi, millega puutume kõik kokku oma igapäevases elus – puhkepäevad pereringis, mitmesugused tööstseenid, hobid, religioon – kui ka sellist, mis on küll samuti üsna igapäevane, kuid millest mõistlik inimene parema meelega ise hoiduks.

Lõik näituse „Nogank hoparniis“ pressi- ja seinatekstist, detsember 2016

VÄRDJATEST

Tere, Tamara!



Lubasin sulle kirjutada oma näituse tagamaadest. Alustan veidi kaugemalt ja üldisemalt, nii öelda pikema versiooniga, kuid püüan lõpus olla kompaktsem, et lühidalt põhjendada seda silmatorkavat pealkirja „Värdjad“.



Veidi üldistades võiksin öelda, et 2000. aastad olid mul kasinuse, konkreetsuse ja selguse otsimise aastad. Püüdsin kõikide järgnevate näitustega võimalikult täpselt „sõnastada“ või siis õigemini „pildistada“ midagi endale eluliselt olulist. „Hümn“ otsis vastust küsimusele, mis tunne on olla kodanik ja ühe lojaalsuse tingimusena samastuda riiklike sümbolitega. „Koosolek“ püüdis kokku võtta autoriteedi ja juhi otsinguid. „Küsimused“ kaardistas praktiliselt üksikisiku ja maailma suhet. „Kaks“ rääkis mehe ja naise (võimatust) suhtest. „Speed“ vastuoludest enda sees, mida võimendab kiirus(tamine) neile lahenduste otsimiseks. „Kaido kunstikool“ rääkis juba väga lahtise tekstiga teatavast ummikust. Ehk ainult „The Band’i“ kõlarid seal vahel oli selline zen hingetõmbepaus ning meditatsioon, kuid need olid tehtud ka varem, valdavalt enne ülalkirjeldatud töid. Samas olid kõlarid väga askeetlikud ning vaesed nii vormilt, värvilt kui muudelt maalitehnilistelt kvaliteetidelt, mistõttu nad siiski illustreerivad hästi seda üha painavamaks kiskunud „tõeotsimise“ perioodi, kus lõbu ja rõõmu asemele tuli uurimine ja puurimine.

Mitte et ma seda aega kahetseks, sest valdavalt jäin ja jään ma kõigi tollal tehtud töödega rahule, ning lisaväärtusena valmistas see tõsine suundumus ette pinnast mõne aasta tagusele suunamuutusele. Nii nagu kogu aeg ei saa nalja teha, ei saa väga kaua ka olla kompromissitult tõsine ja vaid absoluudile keskendunud. Tehes üht, puhkad teisest, et mingi aja pärast helistikku vahetada ja sel moel siiski kogu aeg edasi liikuda.



Mäletan, et kui asusin Kumu näitust tegema, siis olid mul laual kolm võrdset ideed, mis esialgu pidid kõik ka realiseeruma saades igaüks kolmandiku näituse mahust. Kolmest kaks, kui mu mälu ei peta, olid endiselt sellised „tõsisemad“ ja ühtlasi monokroomsemad, ning vaid vaikelude idee oli läbinisti uus ja mänguline. Õnneks oli mul oidu alustada uue ja värske ideega, eelkõige seetõttu, et end uue ja huvitavaga käima tõmmata, et seejärel teha ära ka ülejäänud kaks. Edasist me juba teame. Uus oli niipalju huvitav ja arenev, et millekski muuks ei jäänudki enam aega ja polnud ka vajadust. Sain üsna ruttu aru, kui suureks oli vahepealse tõsiduse jooksul kasvanud mu allasurutud mängulust ja lihtne katsetamisvajadus, mis ei otsi ilmtingimata õigustust ja seletust mõnest eksistentsiaalsest probleemist. Teha midagi lihtsalt meeldimise pärast ja katsetamise lõbust, tunda rõõmu sellest, et sa oskad ja tahad, ning alles seejärel, täieliku boonusena märgata, et ka selline „vastutustundetu“ käitumine joonistab paratamatult välja midagi olulist, kuid hoopis teises helistikus ja teise nurga alt.



Nuta või naera, aga nii nagu vanas klassikalises kunstiõpetuses, mida ka minul oli juhus 80ndatel saada, kus alustatakse eluta esemete kujutamisega, ning alles seejärel liigutakse keerulisema objekti ehk inimfiguuri juurde, toimin hetkel ka mina, tehes päris kunsti. Alul uue lähenemisega vaikelud näitustel Kumus ja Temnikova & Kasela galeriis, ning nüüd lõpuks sama ätituudiga siis ka inimesed. OK, paar isendit lipsas sisse juba ka varem, kuid need olid pigem proovitööd sulandatuna kõik ametlikult vaikelude üheks komponendiks ja ei millekski rohkemaks.



Tagasivaatena niipalju, et kui vaikelude puhul oli ilmne paralleel minu diplominäitus, kus oli üsna sarnast küll poolabstraktset mängu värvi, faktuuri ja kujunditega, siis inimest olen ma teinud ainult kahel väga konkreetsel ja vormilt üsna mittemängulisel moel. Kas iseennast foto vahendusel või ülima piirini disainitud ja lihtsustatud pallpeade kujul. Mõlemad on sellised objektiivsed äärmused, kus millegi juhusliku jaoks pole ruumi jäetud ja kõik lihtsalt on nii nagu on. 



Selles mõttes on praegused värdjad üsna unikaalsed ning avavad täiesti alakasutatud et mitte öelda kasutamata potentsiaali. Inimene kui eksperimentide ja otsingute võimalus. Luua erinevaid kujutisi lähtudes AINULT sellest, mis meeldib ja pähe tuleb. Mäng kõigega. Ei mingeid piiranguid peale enda soovide või mitte-soovide. Vabadus ja lõbu. Kõrge ja madal. Tehnilised oskused ja kogemused kombinatsioonis lapsikuse ja lihtsate lahendustega. Everything goes.

Üldnimetus värdjad hüppas pähe juhuslikult, kuid tundus kohe olevat õige. Eks see üks Frankensteinide tegemise jada on, ning tulemused on ja peavadki olema erinevad. Endale on omad lapsed muidugi kõik armsad, kuid isegi mina saan aru, et tegu on üsna riskantse seltskonnaga, kes ei pea sugugi kõik ja kõigile meeldima. Mulle tundub, et see üsna jõhker ühisnimetaja annab vabaduse nii mulle autorina kui „neile“ juba eksisteerivatele tegelastele. See nimetus ei nori sümpaatiat ja lugupidamist vaid viib asja kohe madalaima ühisnimetaja tasemele. Ütleb ise välja selle, mida muidu ehk paljud mõtleksid ja vaid üksikud (mittekultuursed) söandaksid lausuda. Pigem tekitab just selline lähtepunkt empaatiat ja soovi mõista, sest kritiseerimiseks pole enam eriti ruumi jäetud, sest värdjatest oluliselt halvemini on raske öelda. 



Kui veelgi filosofeerida, siis loomulikult on need värdjad ju minu autoportreed kui mitte füüsilise sarnasuse tõttu, siis läbi mõttemaailma igatahes. Nad on tulnud minust ja kannavad minu (visuaalseid) väärtushinnanguid. Ning tõesti, ma tundsingi neid tehes eelkõige naudingut sellest, et ma saan senisest enam hüljata (professionaalset) enesekontrolli, ning tuua enda seest välja oluliselt enamat kui seni. Tasakaalustada senist tarkust ja ilu (hmm) samas mahus rumaluse ja inetusega. 



Ühe võimaliku kusti definitsioonina meeldibki mulle mõelda sellest kui vahendist, millega läbi elu luua oma põhjalik autoportree. Läbitöötatud ja võimalikult aus. Iga kihiga peaks sinna lisanduma midagi olulist, nii et lõpuks sa tõesti NÄED ennast ja seeläbi ka TEAD ennast. Enamasti kipub asi küll minema paraadportreeks kätte, sest inimene on nõrk ja ümbritsev pigem soodustab neid nõrkuseid st. enda näitamist paremana (?) ja samas ka ühekülgsemana kui tegelikult. 



Nii et jah, eks ma nüüd püüan avada veel mingeid soppe ja tahke endas, et autoportreele lisanduksid mõned olulised seni puuduolevad jooned. Kuigi ehk värdjalikud jooned pakub nende leidmine millegipärast suurt rõõmu ja lõbu.

Ja tõesti, me oleme kõik rohkem või vähem väärakad, ja pigem on see meie rikka ja õnneliku elu alus ja mootor kui et mingi ideaalilähedane persoon, kes me proovime olla ja näida, ning kelleks meid kasvatatakse. Kui sellest väärakusest õigeaegselt ja õiges vormis saab rääkida, siis ei teki hiljem tüsistusi à la Breivik, ning saab pigem lustida. Aga see läks nüüd juba väga laia pintsliga :) 



Loodetavasti saad sellest jutust abi. Pikk ta tuli, aga kas ka piisavalt konkreetne nagu alul lubasin, selles pole ma väga kindel.

Ära pelga üle küsida.



Head


Kaido




Tekst, mis sai algul saadetud meiliga kuraatorile oma näituse „Värdjad“ taustainfoks Kunstihoone galeriis, kuid mis hiljem muutus väikeste parandustega üheks näituse saatetekstiks, detsember 2014

VÄRDJATEST, ARMASTUSEGA

Eelmisel aastal alustasin uut maaliseeriat, mille peategelasi nimetan ise „Värdjateks“. Kuigi piltidel kujutatud on kahtlemata teatud määral ebardid, annab taoline suht jõhker nimetus mulle siiski loojana üsna suure vabaduse, sest juba nimetusest lähtuvalt ei pea taolised isendid kellelegi meeldima ega mingit sümpaatiat esile kutsuma. Mis ei tähenda, et mina neid armastusega ei teeks, kuid lihtsalt ootused ja ideaalid on inimeseti erinevad ja ehk ongi parem, kui kohe kõigilt omale tunnustust, sümpaatiat või lausa armastust ei nõua. Ühesõnaga, värdjad, sest ilmselt ei vasta nad enamiku ootustele. Kui aga kellelegi tundub, et sellise nimetusega on tüüpidele liiga tehtud, siis saab ju igaüks oma peas seda nimetust korrigeerida, näidata üles tolerantsi ning hoolivust ja äratada endas see mõistev inimene, kes leiab ette värdjaks tituleeritus üles tegelikult sümpaatse olendi.



Lõik tuttavale saadetud meilist, jaanuar 2014

KUNSTI ROLLIST

Mulle meeldib võtta kunsti mitte erilisena, vaid ühena paljudest inimliku aktiivsuse vormidest. See aitab mul säilitada värsket pilku ning näha asju laiemas kontekstis, võimaldab selgitada ja õigustada oma loomingut märksa laiemale auditooriumile, kui vaid mu lähimad kolleegid ja kunstisõbrad. 
Pole ju saladus, et paljudele inimestele ei meeldi kunst, mitmed isegi vihkavad seda ning kõige selle teadvustamine aitab mul paremini tunnetada oma kohta ja valida tegutsemisloogikat. Enamasti valin ma maalimise, paljuski ka seetõttu, et seda keelt arvab mõistvat enamik, ning see loob hea alguse vastastikusteks loomingulisteks vigadeks. 



Lühike statement ühe väljamaa kunstiraamatu tarvis, kevad 2013

ALASTUSEST

Antonio tabas pahaaimamatult mu kõige hellemat kohta, sest vähegi avalikum alastiolek on minu jaoks kogu teadliku elu olnud suurim probleem, mis on tekitanud hulgaliselt piinlikke mälestusi ning arendanud välja tõhusa ning laiahaardelise kompensatsioonimehhanismi, mille üks edukamaid tugipunkte on seesama kunst ehk siis võimekus kunstnikuna. See on arvatavasti täiesti klassikaline kompleksi juhtum, sest mõistusega saan täiesti aru, et ma pole kaugeltki mingi väärakas, kuid need paar kehalist vajakajäämist, mis mul enda silmis on, teevad normaale eksistentsi siiski minu jaoks piisavalt keeruliseks ning suunavad mu elu rohkem kui ma ise arvatagi oskan. Analüüsist ja mõistusest pole siin eriti tolku, sest painaja ei kao kuhugi, isegi kui temast rääkida. Lahtiste silmadega ringi vaadates näen lugematuid näiteid, kus palju küsitavamate(?) kehadega inimesed seda rõõmuga demonstreerivad, kuigi pean tunnistama, et tihti pole ma sugugi veendunud, kas taoline pingevaba käitumine on ikka eeskuju vääriv või pigem märk ilmsest ebaadekvaatsusest.


Aga see selleks. Ma usun, et seesama oma keha häbenemine ongi mu lõputu taastuvenergia allikas, mis suunab ja toidab väsimatult kõiki mu pürgimusi, ning ükskõik kui suur edu mind kusagil ka ei saadaks, see olemuslik ora p….s jääb mind aegade lõpuni piinama ja edasi sundima. Nii et pole halba heata, mis antud juhul ei muuda halba muidugi karvavõrdki toredamaks või mõnusamaks. Õnneks?

Katkend kaastekstist Antonio Claudio Carvalho töödele „Naked“. 

Tekst ilmus samanimelises kataloogis 2013. aastal

KONTSEPTUAALSEST MAALIST

Üks ja ainuke meetod maalikunstis, millesse ma seni tegelikult usun – vast liigagi palju – on nn kontseptuaalne maal. Samas häirib mind väga kontseptuaalse (maali)kunsti üsna suur kuulikindlus ja hermeetilisus, mis võimaldab sellega tõesti saavutada suurepäraseid tulemusi, elimineerides piinliku juba eos ning aktiveerides samal ajal vaataja parimaid omadusi. Minu arvates. Vist on minu vaistliku vastasseisu põhjuseks usk, et kui inimene teeb midagi täiusele lähenevat (meetod, objekt vms), siis on ta kindlasti eksiteel. Midagi olemuslikku on siis kindlasti välja jäänud. Kui inimene midagi püsivat saavutab, siis vaid oluliste vigade hinnaga. Seega püüan oma uusi töid tehes olla võimalikult vähe kontseptuaalne ja jätta selle võrra rohkem ruumi muudele pigem tobedavõitu ja haavatavamatele meetoditele.



Katkend sõbrale saadetud meilist, umbes 2011

ARUSAAMATUSE KIITUSEKS

Mulle on silma ja kõrva jäänud, et üks põhilisi etteheiteid kaasaegsele kunstile laiema publiku poolt on tema mitte-arusaadavus. Ma küll mõneti mõistan neid etteheiteid, kuid veelgi enam usun ma omakorda, et sel moel kritiseeritakse kaasaegset kunsti (ja üldse kultuuri) ühe tema kõige tänuväärsema omaduse eest. Laidetakse seda, mis on hoopis kiiduväärt.


Sest vähemalt minu (ja arvatavasti mitte ainult minu) kogemuse põhjal on tõeliselt hariv, huvitav, kogemust rikastav, mõtlema ärgitav jne just kohtumine tundmatu ja arusaamatuga. Näha, kui erinevates suundades on võimalik mõelda ja tegutseda, ning püüda seejärel oma maailmapilti samuti niipalju suuremaks mõelda, et ka see uus ja teistsugune sinna ära mahuks. Kasvõi negatiivse näitena. Seda teistsugust ei pea ju ilmtingimata armastama hakkama, kuid vähemalt annab see meile üha ühetaolisemaks muutuvas maailmas värsket ainet hädavajalikeks mõtisklusteks. 



Kirjutatud 01.11.2011, eesmärki ja kasutuskohta ei suuda meenutada

MAALIMISE SISYPHOSLIKKUSEST

...minu suhe maalikunsti on endiselt distantseeritud ja pigem kriitiline, aga hetkel soovin siiski teha nimelt pilte ja ei midagi muud, valmistada neid just sellisel käsitöönduslikul meetodil ja teha nad selliselt, et lisaks muudele olulistele hoiakutele väljendaksid nad ka minu armastust ja viha selle üldtuntud tehnika vastu. Väljendid „teha“ ja „valmistada“, selmet öelda „maalida“, tulid eelnevasse teksti mõtlemata, kuid tegelikult ei oleks ma ka mõeldes saanud õigemini väljenduda. Just nii on mu maalid alati sündinud ja just selliselt mõeldes suudan ma nad muuta niivõrd vastupandamatuteks...


...mis on kogu ettevõtmise point? Lihtsaim vastus oleks, et adekvaatsete piltide tegemine. Piltide, mis vastaksid kujunenud olukorrale kõige laiemas mõttes, nii nagu mina suudan seda mõista. Sest isegi n-ö mittepäevakajaline või lausa eskapistlik kunst peab ikkagi suutma mingil moel tabada ümbritseva valupunkte, või muidu pole ta suurt midagi väärt. Püüan maalida nii, et saadud tulemus oleks kõnekas ja oluline. Usun sellesse võimalusse iga aastaga küll üha vähem, aga praktiseeriva ja suhteliselt edutu maaliõppejõuna tahan üha enda peal kontrollida, kas seda head maalitud pilti on siis tõesti nii raske teha? Kas ma tean, aga lihtsalt ei oska teistele selgitada? Või ma ise ka ei tea ja sellepärast ei oskagi selgitada? Tahan läbi isetegemise praktika saada vastuseid nii oma kahtlustele (ümberlükkavaid) kui lootustele (kinnitavaid).

Väljavõtted näituse taotlusest Tallinna Kunstihoone nõukogule, 15.05.2009

DISAINIST

Raske tagantjärele otsustada, kuidas ma tegelikult 80ndatel mõtlesin, kui disaini ja maalikunsti vahel pendeldasin, ning mil määral ma nüüd kirjeldan tollaseid hoiakuid tegelikult juba oma praeguse teadmise mätta otsast. Olen vähemalt kindel, et disain on mänginud mu isiksuse kujunemisel väga suurt osa ja seda ülehinnata on raske, samamoodi kui seda lühidalt ja ammendavalt analüüsida. 
Väga must-valgelt kirjeldades tundus mulle tollal, et disainis mõeldi vabamalt ja kaasaegsemalt, samas kui maalijad said oma mõtteid ilma suuremate kadudeta lõpule viia. Kadude all ei pea ma isegi silmas mingeid üllaid ideoloogilisi kääre, vaid lihtlabast tehnoloogiat. Disain sõltus tööstusest, mis nõuka ajal oli allpool arvestust, ning kui etapp ideest projektini oli disaineril veel kena, siis sealt teostuseni oli kolgata teekond garanteeritud, seevastu kui maalija sõltus kuni lõpuni vaid omaenda käte osavusest, mis oli palju meeldivam perspektiiv.


Samamoodi lihtsustatult jätkates võib öelda, et disainis oldud kahe aasta jooksul õppisin ma mõtlema, ning maalierialal oldud järgmise viie aasta jooksul püüdsin seda mõtlemist ellu viia. Mõtlemise ulatuse andis kätte juba disaini väga universaalne ülesannete skaala, mille üks ots alustas elust enesest ning teine ulatus puhaste vormide ja rütmide abstraktsesse maailma. Jõudsin semestritöödena projekteerida mänguväljakut ning töölaua valgustit ja mõlemal juhul õppisin, kuidas kasutusmugavus ja eesmärgipärasus saavad esteetiliste ideaalidega liituda väga loogilisel ja argumenteeritult tõestataval moel. Poeetiliselt öeldes olid kunst ja esteetika seni minu jaoks olnud mingi kummaline õis, mis tärkab kusagil hämaroleku piiril, kuid nüüd kogesin, kuidas mõtlemist ja loogikat appi võttes saab samale õiele alla kasvatada korraliku varre ja juraka juurika, misläbi muutub võimalikuks selle hullutava taime süstemaatiline kasvatamine. Kogesin, et on vähemalt mingi osa kunstist, mida saab ja on mõtet mõistusega korrastada. Mäletan täpselt, et just taoline praktiline mõtlemine aitas mind maalieriala viimasel kursusel tagasi ree peale, nii et suutsin lõpuks teha oma esimesed enam-vähem tõsiseltvõetavad tööd. Puhta kunsti piirideta maailm ja hilisteismelise romantiline meelelaad kippusid vahepeal taas vägisi kätte ära minema mingiks umbmääraseks esteetiliseks egotripiks, alguse ja lõputa maalimiseks, kuid kui häda juba väga suureks läks ning kool ähvardas ära lõppeda, siis kraamisin tagataskust uuesti välja disainis kogetud ratsionaalse analüüsi, kohendasin seda veidi kaunite kunstide vajadusteks, ning tundus, et hakkasin lõpuks isegi millelegi pihta saama.


Nagu eelnevalt mainisin, kogesin disainis enda jaoks ka teist uut äärmust ehk abstraktset kunsti. Pidime lahendama palju erinevaid tasapinna ja ruumi ülesandeid, igasugused mittekujutavad struktuurid, rütmid ja mahud, millele suudeti lisada vähemalt teismelise jaoks ka piisavalt avardav vaimne mõõde. Minu jaoks kõige ehmatavam oli üks mustvalge triipkoodide rütmil ning varieeruval tihedusel rajanev kompa, mille edukaks lahendamiseks puudus mul sel hetkel igasugune vaimne valmisolek ja ka praktiline tunnetus. Mulle see asi visuaalselt küll väga meeldis, kuid kuni lõpuni ei saanud ma tegelikult aru, mis reeglite järgi sellist värki tehakse, ning seetõttu püüdsin lihtsalt jäljendada neid kaastudengeid, kelle tööd rohkem kiita said. Aga probleem kui selline jäi painama, ning tekitas aja jooksul mu ajupinnale paar kurdu juurde.


Kokkuvõtvalt. Disainis tundus tollal (ning kindlasti ka nüüd) väga hästi käsikäes töötavat praktiline ja vaimne. Jalad maas ja pea pilvedes, ning kuna tegutseda tuli nõuka ahistavate olude kiuste, siis ei saanud keegi läbi ilma huumorimeeleta. Aga nali ja iroonia ning kunst sünnivad väga sarnase tunnetuse pealt.

Bruno Tombergi palvel tehtud kokkuvõte omaaegsetest disainiõpingutest 80ndatel. 

Kirjutatud umbes 2009. Hetkel ilmumata.

KUNSTNIKU PROFESSIONAALSUSEST

...professionaalsust võiks siinkohal tõlkida kui analüüsivõimet – oskust mõista indiviidi, kunsti ja ühiskonna vahelisi seoseid ning seda tulemuslikult oma loomingus kasutada. Lisaks vastutame ühena paljudest kunsti maine ja rolli pärast ühiskonnas, ning seetõttu üritame õpetada ja hoida avatud eelarvamustevaba suhtumist, kasvatada dialoogivõimelist kunstnikku, kes suudaks suhelda võimalikult erinevates keeltes.


...see on aga üks kunsti põhiprobleeme, ning professionaalse kunstniku üks põhilisi meistrioskuseid – rääkida olulisest mitte ainult selle valimise ehk kujutamise kaudu – vaid ka mittevalimise ehk mittekujutamise kaudu. Pildile valitu põhieesmärk oleks siis rääkida eelkõige sellest, mida pildil ei ole.



Lõigud EKA õppekavade juurde kirjutatud seletuskirjadest, 2000. aastate teine pool.

MÕTTEST SUURE ALGUSTÄHEGA

Kui Mõte kirjutada suure algustähega, siis ei suuda sa kunagi seda ära öelda. On ainult Mõtte väikesed aspektid ning ei ole asja või sümbolit, millega saaks Mõtte ühe korraga ja ammendavalt kirja panna. Oleks väga libe tee püüda Mõtet ka ammendavalt kujutada. Pigem eelistan hoiakut, et kui Mõte on kogu kupatuse peal olev absoluut või jumalik kvaliteet, siis ta nii ongi ja sinu ülesanne on hoopis oma mänguruum korralikult ära teha. Valmistada ette maja Mõtte jaoks, siis ta tuleb sinna sisse elama. Sa ei saa teha jumalikku arhitektuuri, sa saad teha tavalist arhitektuuri, ning loota et ehk jumal tuleb sinna sisse elama, ikka sedapidi. Mitte et sa oled nii ülbe, et hakkad jumalale projekteerima. „Ma tean küll, missugune maja sellele vanamehele meeldib!“ Tuhkagi sa tead. Kui see üldse millestki räägib, siis inimlikust saamatusest, aga saamatusest, mis segatud ülbusega. Sa saad absoluuti näidata küll, aga sa pead kasutama oma sõnavara.



Vestlusest Eero Epneriga, ilmunud 2007 minu esimeses raamatus.

MAALIMISE ISIKLIKEST PÕHIMÕTETEST

Ma arvan, et oma põhiomadustelt on kõik minu 15 aasta tööd sarnased, erinevused puudutavad pindmiseid kihte, kuigi esmapilgul võivad mõned muudatused tunduda suured. Seetõttu võib järgnevat kasutada saatetekstina kogu mu senise loomingu kohta. Ning kuigi ma mingil perioodil ei soovinud end maalijaks nimetada ja sooritasin prooviks retki ka teistele aladele, on tagasivaates fakt, et absoluutne enamik minu töödest on maalid, ning maalides olen ma eelkõige juurelnud maali kui keele üle st vorm ongi alati olnud piltide sisuks, kuigi vaataja eksitamiseks või puhtalt mängu pärast olen kasutanud tihti ka lihtsalt loetavat story’t, mis püüaks nagu olla pildi „mõte“, sõnum, miks töö maalitud on. Toonitan veelkord, et nii see ei ole, kuigi ei saa salata, olukordade väljamõtlemine ja lavastamine jutustavate piltide jaoks on olnud suurt naudingut pakkuv, ning kahtlemata on tegu igati olulise töö komponendiga. Alljärgnevalt püüan nimetada küsimusi, millele olen pidanud oluliseks lahendusi otsida, loetelu on antud meenumise järjekorras, millel pole teadupärast mingit seost olulisusega:

- Millest maalimine kui tehnika koosneb?

- Kuidas hakkama saada maalikunsti ajalooga?

- Kuidas vältida ahvatlusi ehk uppumist maalikunsti?

- Kuidas rääkida maalides kaasajast ning kõnetada kaasaegset inimest?

- Kuidas vältida enesepettust?

- Mida ma TEGELIKULT tahan?

- Kas ilu vastu on rohtu?

- Kuidas konkreetne muutub üldiseks?

Jada saaks loomulikult jätkata, aga parem ma üritan lisada loetelu vahenditest ning meetmetest, millega ma olen proovinud soovitud suunas liikuda:

- Maalimist saab lahutada algosadeks, ning seejärel endale sobival moel kokku panna. Enamik tükke võib seejuures vabalt üleliigseteks osutuda.

- Maalimiseks tuleb kasutada vaid kõige hädavajalikumat, liiga kaugele algpunktist ei maksa minna ning tuleb hakkama saada loetud komponentidega.

- Kindlasti vältida mitmekihilist maalitehnikat.

- Proovi aeg-ajalt kujutleda end publiku rolli, et näha, mida sa teed.

- Proovi oma töid kõrvutada ümbritseva eluga, et näha, kas neil on seost.

- Ära ürita pildi tähenduslikku mahtu maalilise salapäraga suurendada.

- Ära haju laiali, pilt peab lõppema konkreetses punktis.

- Harjuta end vaba mõtlemise ning loovuse surmavaenlastega nagu kord, rutiin, ühetaolisus, mehaanilisus, piiritletus, täpsus jne.

- Kõige selle juures ära kaota huumorimeelt, kuigi asi on naljast kaugel.

Ka seda loetelu võiks veel jätkata aga kokkuvõtvalt on mul veendumus, et parim, mida kunstnik suudab nii endale kui teistele anda, on eeskuju, mil moel tavalisest mittemidagiütlevast algmaterjalist on võimalik midagi erilist tegemata saada väga hea tulemus. Ehk teisisõnu, lõppematu õnne valem on argipäeva ihaldusväärseks muutmises.



Kirjutatud 2005. aasta paiku. Eesmärki ja võimalikku ilmumiskohta ei suuda meenutada.

KUNSTNIKU ELUKESKKONNAST

Kuidas sa arvad, kas planeet Maa on küllalt sobiv paik kunstnikule elamiseks ja töötamiseks?



Hea küsimus. Meenutan, et Rapla poisid Marko ja Kaido, minu ja Marko Mäetamme alter egod, andsid sellele väga ühese ja selge vastuse, ehitades raketi, et maalt lahkuda, kuna see pole koht ega midagi. Kosmoses on aga kõik teisiti ehk otseöelduna parem. Võib vaielda, kui palju ülaltoodud lugu irooniat sisaldab, kuid igatahes markeerib ta üht äärmuslikku võimalust sinu sõnastatud probleemile vastata.


Samas huvitab mind väga ka kõige hallim ja masendavam argipäev ja elukeskkond, ning kunsti võime seda käsitleda ja elamisväärsemaks teha. Ning mitte selle füüsilise parendamise kaudu, vaid eelkõige mõtlemise ehk kinnistunud tähenduste muutmise läbi. See oleks selline õnne ökoloogia suund, mis keskenduks lihtsate igapäevaste vaimsete ressursside korduvkasutusele, ning kunsti ülesanne võiks seal muuhulgas olla igavate, ebahuvitavate, mittemidagiütlevate jms nähtuste kullaproovi väljatoomises. Neid viimaseid on aga planeet Maal piiramatus koguses, ning nende surmahaare on enamiku kodanike õnnetunde üks peamiseid rikkujaid. Ühesõnaga, teel õnnele tuleks keskenduda tavalisele, mis on ammendamatu ja end taastootev ressurss, mitte ebatavalisele, mis end ise hävitab ja mida seetõttu kunagi piisavalt ei jagu. Ning sellise mõttekäigu valguses on meie planeet ideaalne paik elamiseks.

Vastus ühele Lembit Sarapuu kümnele küsimusele, esitatud 26.10.2004, ilmunud ajakirjas Estonian Art aastal 2004 

KUNST TAGURPIDI

Kui loeme tagurpidi


sõna kunst


saame kurat teab


mis


John Smith, 2003

MÄNGUST

Tunnen üha kasvavat vajadust ja isegi kohustust vähendada segadust enda ümber niipalju, kui seda minu võimuses on. Eks ma olen seda üritanud kogu aeg, aga mis puutub loomingusse, siis siin on sellele vastukaaluna töötanud kunsti paratamatu ja üldiselt hinnatav omadus tekitada erinevaid tõlgendusi ning seeläbi provotseerida vaatajat samuti „loominguliselt“ mõtlema. Selline loominguline teatepulga ülevõtmine autorilt tähendab aga praktiliselt kohustust arendada uljalt ja omanäoliselt edasi kõiki vihjeid ja märke, mis selleks vähegi võimalust tunduvad andvat. Tõepoolest, enamik kunstist on oma olemuselt juba paratamatult sümboolne, ning seetõttu vajabki tõlkimist, aga ma eelistaksin sel juhul nii autori ehk kodeerijana kui vaataja rollis ehk dekodeerijana võimalikult lihtsaid ja loogilisi seoseid. On see võimalik? Püüdkem üheskoos sinnapoole, ning uskuge, see ei ole sugugi igavam kui senine piirideta mäng.


Ning kui eelneva üleskutse valguses vaadata minu töid, kus ma lasen püssi või paistan läbi erinevate teleekraanide, mõlemal juhul mängupartneriteks mu enda loodud veidrad ümarpäised lihtmehed, siis mis see kõik võiks tähendada? Ei midagi enamat, kui seda, et kunstnik mängib endaga nagu suur laps. Ja mängus saab ta kätte võtta püssi, milleks elus võimalust harva, kuigi mingi ürgne soov seda nõuab. Ning tulistada seda oma alter ego suunas, milline tore psühhoanalüütiline provokatsioon vaataja suunas. Vihjaks nagu autori sisemistele konfliktidele – aga stopp. Kellel neid poleks. Ärge murdke lahtisest uksest sisse, jäägem võimaluse juurde, et piisavalt osav maalija võib endale lõuendil lubada väikeseid väljamõeldud reise koos väljamõeldud tegelaste ning olukordadega. Oli lihtne soov järgi proovida, mis tunne oleks šefilt püssi lasta ja väike mehike truu sõbrana nõustus märklauaks olemisega. Kõik ju niikuinii mängult.


Head vaatamist ja pidage veelkord meeles: kõik oluline on juba pildil, ning mida seal ei ole, see ka asjasse ei puutu.

2000. aastate algus. 

Võimalik et kaastekst näitusele „Basic“ Rotermanni soolalaos 2001. aastal. 

PÕHIIDEEST

Näituse põhiidee on lihtne – otsin vastust küsimusele, milline peaks välja nägema maalitud pilt siin ja praegu ehk siis Eestis aastal 2001.

Lause 2001. aasta tööplaanist, kirjutatud 11.10.2000. Viidatud näitus oli „Basic“, mis toimus EKMi Rottermanni soolalao näitusesaalis.

ÜHE LAHENDUSE PUUDUMISEST

Olen tundnud, et ei olegi võimalik keskenduda ainult ühele lahendusele, sest teatud tasemest alates hakkab see üks tähendama ka oma vastandit. Ja see hoiab tegelikult tunnetusliku kandepinna alati küllaltki laia. Abstraktsionist tegeleb kaudselt figuuriga, ekspressionist suhtleb läbi eituse (?) geomeetria ning tühjade pindadega jne. Aga see selleks...



...Läbisin kümne aasta jooksul oma arengus nii mittekujutamise kui kujutamise ja laias laastus arvan omavat teadvustunud kogemust põhilistest valikutest, millega maalija kokku puutub. Kontrollin oma tõekspidamiste usutavust pideva näitusetegevuse kaudu ja ainult tänu sellele olengi söandanud siiani õppejõuks olla, kuigi tihti raske südamega. Valdan halvasti kunstiteooriat, ei mäleta hästi teiste mõtteid ja toetun seetõttu eelkõige isiklikule kogemusele, mis annab tulemuseks segu siirusest koos teatava naiivsusega.



Lõigud motivatsioonikirjast kandideerides maaliosakonna dotsendiks 2002. aastal.

ÄÄRMUSTE KOMPAMISEST

Soov kopeerida, olla äravahetamiseni nagu keegi teine, tekkis ammu ning oli loogiliseks jätkuks minu katsetele olla originaalne. Mõlemad tinglikud äärmused teenivad enesetunnetuse eesmärki, minu soovi eristada end ümbritsevast. Äärmuste kompamine annab teada mänguruumi ulatuse ja absoluutsete, puhaste lahenduste puudumise. Mulle oli oluline seda lisaks eelnevale ka tegelikkuses tajuda.

Lõik kaaskirjast teosele „Nimeta“, mis sisaldas nii Eduard Ole maali „Laud“ 1923. aastast kui minu maalitud koopiat samast teosest kõrvuti eksponeerituna Eesti Kunstimuuseumi näitusel „Natüürmort/Kõnelevad asjad“ aastal 1996 

MAALIKUNSTI PAINDLIKKUSEST

Tänaseks päevaks on kõik värvimängud maalikunstis muutunud usutavaks ning oodatuks ja seetõttu ma kahtlen maali abstraktse pooluse võimes väljendada eksistentsi paradoksaalsust. Kunsti sildi all värvidega ümber käia on igati loogiline tegevus, kuna see on maalikunsti monopol, ning seda reserveeritud ruumi ei ulatu keegi teine oluliselt mõjutama.


Seevastu maali positsioon jutustajana on alalises muutumises ning tänu sellele ammendumatu reserv, millest leida materjali uute ambivalentsete pildisüsteemide loomiseks. Televisioon, kino, arvutid jne. toodavad ise muutudes tausta, millele projitseeruvad primitiivsete maalivahenditega loodud illusioonid, ning selles võrdluses ma usun maalimise kui meetodi paindlikusse ja püsivasse aktuaalsusesse.



23.10.1997

CREDO ANNO 1994

Teadvustan loomist kui enese defineerimist läbi valitud vahendite. Nii saavutatud tulemus peaks ideaalis olema isiksuse mudel, kus objekti eri osade omavaheliste suhete tulemusena tekib minus olevaga analoogiline pingeväli. Kombineeritavate algelementide ritta kuuluvad nii materjal ja tehnilised võtted kui ka abstraktsed mõisted, millel puudub nähtav vaste, kuid mis hakkavad mängu käigus kujundama materiaalse poole konkreetseid omadusi.


Räägin järjekindlalt objektidest, mitte maalidest, sest kuigi selle näituse tööd võib paigutada viimase mõiste alla, on siin minu eilse ja tänase päeva valik, mis ei tarvitse kehtida tulevikus, ning seega arvan, et loomingu üldpõhimõtteid sõnastades tuleb olla mõistetes avaram. Samal põhjusel kasutasin ka sõna „loomine“ maalimise asemel. Kuigi esimene kõlab pretensioonikalt, oleks teine veelgi halvem oma liigkitsa tähenduse tõttu.


Alljärgnevalt veel paarist olulisemast küsimusest. Tegijana olen püüdnud selgitada oma suhet sellise nähtusega nagu maalitud pilt. Ühest küljest küll kohmakas ja ajalik tehnika, teisalt pretensioonikus ja auväärsuse oreool, mille tagatiseks sajandeid maalikunsti ajalugu. Tihedalt läbimängitud võimalustega, paljuski absurdne, kuid samadel põhjustel ka intrigeeriv. Selgitan oma motiive antud küsimuses nii: kui ma maalin, siis esiteks tekitan primitiivsete vahenditega puuduliku, kuid inimese meeltele piisava illusiooni ja teiseks maalin ma maalimist so tsiteerin sellist võimalust kunstis. Võib küsida, kui vajalik on sellise lähtekoha määramine. Arvan, et kogu maailm ja koos temaga ka selline hajuv nähtus kui kunst on niivõrd küllastunud eri tähendusvarjunditest, et on lausa eluohtlik asuda midagi tegema, andmata enesele ligilähedaseltki aru, mis see on. Selleks, et saada mängust täit naudingut, tahan säilitada teatava arusaamise oma tegevusest.


Lõpetuseks uudsusest ehk originaalsusest, mida olen alati oma südameasjaks pidanud. Väidan kompromissitult, et kunstis peab püüdma ajada oma rida, kasvõi juba seepärast, et see on raskeim võimalus ja seetõttu ka huvitavaim, kuid igal juhul teostatav. Tänu avangardile on võimalused piiramatud ja jätkub materjali isikupäraseks selektsiooniks ning süstematiseerimiseks. Vähemalt mina usun seda.


Saatetekst isiknäitusele LUUM galeriis, 1994

AINE AJALIKKUSEST

Mind on alati piinanud materjali ajalikkuse probleem, aine alluvus entroopia seadustele. Oleksin soovinud fikseerida igaveseks ennast mingil ajahetkel, viia valitud materjal võimalikult ideaalilähedasse seisu ja ta sellisena säilitada. Olen oma võimetust (alul alateadlikult) väga valuliselt üle elanud.

Lõik projektist Sorosi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse esimesele aastanäitusele „Aine-aineta“, 1993

REALISMIST

MEISTRIEKSAMIST

VÄRDJATEST

VÄRDJATEST, ARMASTUSEGA

KUNSTI ROLLIST

ALASTUSEST

KONTSEPTUAALSEST MAALIST

ARUSAAMATUSE KIITUSEKS

MAALIMISE SISYPHOSLIKKUSEST

DISAINIST

KUNSTNIKU PROFESSIONAALSUSEST

MÕTTEST SUURE ALGUSTÄHEGA

MAALIMISE ISIKLIKEST PÕHIMÕTETEST

KUNSTNIKU ELUKESKKONNAST

KUNST TAGURPIDI

MÄNGUST

PÕHIIDEEST

ÜHE LAHENDUSE PUUDUMISEST

ÄÄRMUSTE KOMPAMISEST

MAALIKUNSTI PAINDLIKKUSEST

CREDO ANNO 1994

AINE AJALIKKUSEST