Taas on põhjust sisimas võpatada. Lahkunud on värvikas isiksus ja mitmekülgne looja, kes oleks võinud veel kaua viibida meie keskel aga kellele saatus oli määranud ülekohtuselt lühikese elutee. Mäletame veel kõik John´i energiliselt meie keskel toimetamas, uut isiknäitust ette valmistamas, noori kunstnike juhendamas, vabariigi aastapäevaks dekoratsioone kavandamas, uusi muljeid talletamas ning ikka unistamas….
Paraku teeb elu meie plaanidesse kogu aeg korrektiive ja tuletab meelde, et kõik siin ilmas on mööduv ja meile antud elu on vaid lühike ajalik viiv. Rahvusvahelise teadlase ja tunnustatud kunstniku John Smith´i aeg peatus 14. märtsil. John Smith sündis sõjast laastatud Saksamaal, keset suuri tapatalguid poola rahvusest vanemate esimese ja ainukese lapsena. Võime vaid püüda ette kujutada elu sõjast täielikult purustatud maal, kus inimestel tuli ellu jääda ja toime tulla oludes, mida me ümbritseva heaolu keskel enam ealeski ei suuda ette kujutada. Vaimseid väärtusi hindavast kodust sai noor John Smith kaasa kustumatu õpihimu, mis viis teda erinevatesse Saksamaa koolidesse, ning tagas omas ajas väga hea hariduse, seda võrdselt nii humanitaar kui reaalalal. Haridustee tipnes hiilgavalt kaitstud molekulaargeneetikaalase diplomitööga Goethe nimelises Instituudis Lääne-Berliinis, juhendajaks kuulus dr. Heinrich Strauss ise. Noore teadlase perspektiivikas karjäär jätkus seejärel Stuttgardi Geeniinstituudis, mis oli tollel ajal maailma üks juhtivaid teadusasutusi selles vallas. Juba esimesed John Smith´i teaduslikud kirjutised polümeersetest geenitoimetest, mis ilmusid erinevate rahvusvaheliste erialaajakirjade veergudel, suutsid tekitada elavat vastukaja ja poleemikat asjassepühendatud ringkondades ning kõrgendatud huviga oodati tema doktoritöö valmimist, mis käsitles keskpärasuse geneetilisi põhjuseid. Seesama doktoritöö temaatika tõi noore John Smith´i 1967. aastal mõneks ajaks Eesti NSVsse, kuid esialgselt planeeritud viieaastasest uurimisperioodist sai märkamatult palju kestvam ettevõtmine, ning aegamööda side endise kodumaaga katkes. Edasised aastakümned veetis John juba Eestis väikeses Rapla alevikus, jätkates omal käel teaduse tegemist ja mahuka andmebaasi rajamist.
Aastate kulgedes sobitus ta üha enam alevi elurütmiga ja võeti kohalike inimeste poolt sõbralikult omaks. Rapla elanikud meenutavad John Smith´i kui huvitavat ja laia silmaringiga inimest, kohaliku hariduselu üht alustala, sest eks oli ta ju pikki aastaid kohaliku keskkooli füüsika- ja kunstiõpetaja lüües samal ajal kaasa ka kultuurimaja rahvatantsurühmas „Sõleke“ ning osaledes aktiivselt fotoklubi töös. Suurema osa oma ajast ja energiast pühendas ta aga siiski endiselt teadustegevusele jätkate geneetilisi uuringuid, ning kogudes erakordse visaduse ja järjekindluse tulemusel aukartustäratava koguse materjali oma väljavalitud uurimisteema kohta. Sellelaadset tulemust pole maailmas keegi suutnud rohkem korrata, sedavõrd järjepidevalt läbiviidud süstemaatilised uuringud koos väga täpse dokumentatsiooniga niivõrd pika aja jooksul oli unikaalne teaduslik materjal põhjapanevate üldistuste tegemiseks. Paraku ei lubanud nõrgenenud tervis John Smith´il endal seda tööd enam lõpetada, ning viimaks hävines suurem osa kogutud materjalist traagilises tuleõnnetuses.
Tugeva isiksusena John Smith selles katsumuses ei murdunud vaid pööras oma elus uue lehekülje suunates edasised püüdlused kaunite kunstide valda. Olles juba küpses keskeas suutis ta end väga kiiresti tõestada arvestatava maalikunstnikuna, astudes järgnevatel aastatel publiku ette mitmete meeleolukate isiknäitustega. Mitmed korrad valiti ta esindama eesti kunsti ka raja taga, ning tema loojakarjääri tipphetkeks kujunes meie vabariigi esindamine ühel olulisemal rahvusvahelisel kunstisündmusel, 50ndal Veneetsia Kunstibiennaalil. See on kaheldamatult suur õnnestumine igale meistrile ja see edu kinnistas John Smith´i positsiooni meie kunstielu ühe huvitavama ja olulisema tegijana lõplikult. Ehk võibki öelda, et see mis tal jäi asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu saavutamata teadlasena, sai nüüd kuhjaga tasutud kunstipõllul.
Kõik need hilised kordaminekud innustasid John Smith´i kavandama üha uusi ja huvitavaid teoseid, milledest vaid väikese osa jõudis ta kahjuks enne traagilist lahkumispäeva ellu viia. Lõpetamata jäid maalid kavandatavaks Kunstihoone näituseks, realiseerimata mitmed põnevad videoideed ja pooleli installatsioon koduaeda.
Aeg sai otsa. Ootamatult, nagu alati.
EESTI KUNSTNIKE LIIT
EESTI KUNSTIMUUSEUM
EESTI KULTUURIMINISTEERIUM
TÜ MOLEKULAAR- JA RAKUBIOLOOGIA INSTITUUT