Üks arusaam irooniast ütleb, et iroonia on siis, kui sa adud, et see piirsõnavara, mida sa kasutad, ei ole ainuke ja lõplik. Muidugi, see võib ka masenduse kaasa tuua, aga ta võib olla ka vabastav ning sellisel juhul on ta iroonia.

Mnjah. Siin on samas ka see probleem, et kas niisugused inimesed, kes ennast kõrvalt vaadata suudavad, väga kaugele välja jõuavad. Muidugi võib kohe ka küsida, kas kaugele jõudmine peab üldse olema omaette eesmärk. Kasvõi kunstis on mulle jäänud mulje, et mõned sõgedad tegelased, kes samas ei ole eriti eneseiroonilised, on saavutanud kõva edu ja kindlasti tänu sellele, et neil kõrvaltvaatamise oskus puudub. Nad panustavad ühele kaardile ja usuvad, et see ongi kõige õigem, mis nad teevad, nii enda kui teiste jaoks. Nad suunavad kogu energia ühte kohta ja kõhklusteks või muieteks ei jäägi aega. Aga need, kes üritavad korraga teha nii rekordit kui ka samas mõtlevad, et võiks ju vabalt ka tegemata jätta, neile on see pidurdav dilemma. Kuidas sa lähed vaimsele hoojooksule, kui sa mõtled samal ajal, et naljakas küll, miks ma lähen hoojooksule, kui ma võiksin sama hästi ka midagi muud teha? Juba ongi väike pidur sees, ajad lati maha või hüppad väga madalast latist üle. Ja siis tuleb mingi loll, pungitab silmi, tema elu mõte ongi selles, et üle karata ja teeb sihukese kargamise, et sa võid naerda selle üle, aga näe tõesti, hüppab pool meetrit rohkem kui mina. Ja hüppab ainult sellepärast, et ta on nii loll, et arvab, et see ongi kõige olulisem asi, mida praegu teha.

Kas sa oled nii mõelnud kellegi kohta?

(Mõtleb.) Jah, olen küll. Mitte nii ekstreemses sõnastuses, aga on paar-kolm inimest, kelle puhul ma mõtlen, et on hea, et nad kunagi enda üle ei naera või teevad seda nii kitsastes piirides, et see ei takista neid kogu jõust edasi rühkimast.
(Mõtleb.) Ega mul ei ole ka mingit teistsugust šanssi. Mis kunsti puutub, siis see on osutunud kõige efektiivsemaks. Vähemalt mingisugust… mitte mingisugust, vaid selleks, et võimalikest kõige suuremat rahuldust saada, ma pigem üritan nii, nagu vist ongi looduses kõige loomulikum – asjad vahelduvad rütmiliselt, just nagu sisse- ja väljahingamine. Mingil hetkel ma pingutan ja siis ma väga ei mõtle, kas saaks kuidagi teisiti, sest ma mõtlen, et see tsükkel saab läbi, ma teen selle asja ära, üritades pingutada nii palju kui võimalik ja uskudes nii palju kui võimalik. Järgmine hetk võin langeda kahtluste ja kõhkluste küüsi.

Need kahtlused pole samas vist väga radikaalsed.

Ei ole jah. Nad on pigem sellised… Ma olen hädaldaja ja vinguja, minu puhul on vastuvõitlemise periood hädaldamise, ironiseerimise ja vingumise periood, mil ma lasen auru välja ja elan end teistmoodi välja. Elan selle kahtlevama poole välja. Siis on rahu mõneks ajaks majas, saan jälle pingutada ja siiralt teha järgmine katse, et see taas kompenseerida hädaldamise ja vingumise perioodiga. See muidugi ei jaotu niivõrd ühtlaselt, et kuu ühte ja kuu teist, aga põhimõtteliselt on skeem säärane küll.

Kui siis võttagi iroonia aluseks see, et sa taipad, et sa ei ole kõikehõlmav, sa ei suuda kõiki vastuseid saada, siis võib samalt aluselt sündida mitte ainult iroonia, vaid ka eneseusalduse puudumine. Kas sa ei ole vahel
tajunud, et kui sa oled irooniline, siis pole see ainult eluterve iroonia, vaid see katab või varjab tugevat kõhklust, ebapiisavust?

Kindlasti. (Pikk paus.) Ma ei ole kunagi erilise eneseusuga silma paistnud. Varematel aegadel ei osanud ma nii kavalaid strateegiaid kasutadagi, et seda irooniaga varjata – tarkusega, et kõik on suhteline ja näe, sellepärast ma kahtlen ja kõhklen. Ma lihtsalt kahtlesin. Ja see hoiak on endiselt alles jäänud. (Pikk paus.) Läheb ehk teemast mööda, aga ma ei oskagi öelda, mis mulle edu on toonud. Mul ei ole mingeid erilisi trumpe. On tunne, et see, mis on edu toonud… et ma olen välja arendanud mitteloogilised, mittetõenäolised küljed. Isegi kummaline, et see üldse kõlbab?
Mul ei ole enesekindlust, mul ei ole väga erilisi kogemusi ja omadusi. Ma olen väga normaalne inimene. Selles oma normaalsuses olen ma mõnikord optimistlikult lootnud, et teen midagi erilist, aga pärast olen tõdenud, et see, mida ma teen, on ikkagi normaalsus, mille ma olen võib-olla teinud nii normaalselt ära, et omandab peaaegu ebanormaalsuse mõõtmeid. Kui üldse. Tavalisest, mittemillestki erilisest… Mingil hetkel olen ma seda võtnud kontseptina, aga tegelikult on see olnud loomuomaselt minu ainuke võimalus, ainult et teatud tarkusega võid võtta selle kontseptiks ja öelda, et “ma mõtlesin selle välja”. Tegelikult on siin aga ainuke šanss. Ma ei näe mingeid erilisi nägemusi, mul on tavaline elulugu, kõik sihuke värk – seal ei ole mingit erilist ainest, nagu kunsti jaoks tavaliselt peaks olema. Aga ma olengi võib-olla halli tsooni suutnud võimendada teatud piirideni. Ma ei tea.
Põhimõtteliselt vastasin ma praegu ka sinu küsimusele. Jah, loomulikult, ma mõtlen, et kui ma olen kunstnik, siis see vähendab minu eneseusku: mul ei ole tegelikult millestki rääkida, mul ei ole šamanistlikke kalduvusi, midagi erakordset inimestele pakkuda. See on ju tegelikult peaaegu nagu bluff. Kaua see asi võib üldse töötada? Mulle see küll meeldib, aga millest ma kunsti teen? Ma ei tee ju üldse nendest asjadest, millest oleks hea teha ja millest oodatakse, et tehakse. Ma asun ühiskondliku spektri suhtes täiesti keskel, aga see ei ole see, mida kunstnikult tahetakse. Ma olen proovinud seda kompenseerida igasuguste teisejärguliste asjadega ja alles nüüd on tulnud mõistust, et öelda, okei, ma olen spektri keskmine kunstnik, järelikult ma võimendan siis selle keskmise kahina nii tugevaks kui võimalik.

Kui sa praegu räägid, siis eneseusalduse puudumine tundub muidugi väga loogiline. Samas: kui otsustada Sinu tööde nn ”visuaalse süntaksi” järgi, siis nad on alati tundunud – ja tunduvad siiani – äärmiselt enesekindlad. See, mis pildil toimub – kõik, mis pildi mõistmisel tähtis, on pildil olemas, sa ei pea lugema ridade vahelt. Kunstnik võtab täieliku vastutuse, ta ei hakka millelegi vihjama või olema hämar ja salapärane, lootes, et sellest sünnib ehk uus poeetiline tervik. Mis on, see on.

Esimesed korralikud tööd valmisid siis, kui ma juba aimasin, mida üldse on võimalik teha. (Paus.) Kunstnikult ju tegelikult oodatakse, et ta viiks vaataja mingist piirist üle, hea teosega koos loodetakse ära käia kusagil, kuhu muidu ise minna osata, kasvõi mingi teine vaatenurk. Aga mulle hakkas tunduma, et ma saan teistele vaid sellestsamast rääkida, mida nad niigi teavad, kuid lootsin, et kui üha uuesti ja uuesti ning väga sugestiivselt rääkida vaid sellest, mis on, siis paradoksaalsel kombel peaks nähtavaks muutuma ka see, mida veel ei ole ehk siis see, mis on selle nähtamatu piiri taga. Et kui ma tähistan argise ära, ja ainult see mu võimuses ongi, siis ta enam ei sega ja pilk avanebki kaugusesse... Seda strateegiat olen ma ise viimased kümme aastat kasutanud ja nüüd määrin teda ka üliõpilastele pähe. Ma teen väga enesekindlalt väga lihtsaid asju, millest inimese jõud, seal hulgas minu jõud väga selgelt üle käib. Keskmikuna olen ma väga tubli. Ma saan selle asjaga väga lihtsalt hakkama, ma võtan selged probleemid, selged reeglid nii tehniliselt kui sisuliselt ja teen nad küll kõvasti pingutades, aga profilt ära. Ma ei jää sellele asjale alla, mida ma olen otsustanud teha. Ma usun, et see on ainuke võimalus.
Ma vihkan neid, kes üritavad näidata midagi, mis ulatub kaugemale inimvõimete piiridest. Ma kahtlen selles sügavalt, see on soolapuhumine, mis toidab mingit ebamäärast usku, mida muidugi inimestel
on vaja. Mina püüan kramplikult jääda võimete piiridesse.

Tundub, et sa nõustusid, aga tegelikult vaidlesid vastu. Kui mina arvasin, et kõik, mis on pildil oluline, on seal olemas, siis sina arvasid, et seda, mis on pildi mõte, ei ole pildi peal nähagi. See, mis on pildil näha,
ei ole tuum, asja mõte.

Kui Mõte kirjutada suure algustähega, siis ei suuda sa kunagi seda ära öelda. On ainult Mõtte väikesed aspektid ning ei ole asja või sümbolit, millega saaks Mõtte ühe korraga ja ammendavalt kirja panna. Oleks väga libe tee püüda Mõtet ammendavalt kujutada. Pigem eelistan hoiakut, et kui Mõte on kogu kupatuse peal olev absoluut ja jumalik kvaliteet, siis ta nii ongi ja sinu ülesanne on hoopis oma mänguruum korralikult ära teha. Valmistada ette maja Mõtte jaoks, siis ta tuleb sinna sisse elama. Sa ei saa teha jumalikku arhitektuuri, sa saad teha tavalist arhitektuuri ning loota, et jumal tuleb sinna sisse elama, ikka sedapidi. Mitte et sa oled nii ülbe, et hakkad jumalale projekteerima. “Ma tean küll, missugune maja sellele vanamehele meeldib”. Tuhkagi sa tead. Kui see üldse millestki räägib, siis inimlikust saamatusest, aga saamatusest, mis on segatud ülbusega. Sa saad teda näidata küll, aga sa pead oma sõnavara kasutama.

Kas ülbe saamatus on sama, mis küüniline naiivsus, mille kaudu sa kunagi ennast kirjeldasid?

Ei. Need on erinevad asjad. Ülbes saamatuses ei ole saamatus planeeritud. Sa teed küll maali enesekindlalt valmis, aga pärastine hinnang ütleb, et jälle oled olnud ülbe ja sealjuures ka saamatu, sest oled võtnud endale liiga suure ülesande. Küüniline naiivsus on vastupidine: pigem teadmine, milleks sa võimeline oled. Sa tead, et oled naiivne ja kohmakas nii või teisiti, aga paradoksina pead ikkagi väga pingutama, sa ei saa võtta madalat profiili. Et olengi sitapea, teengi koledasti. Samas tekib küsimus, mis su motiiv siis on, miks sa teed, kui sa tead, et mingilt kõrgemalt vaatepunktilt vaadates oled sa naiivne ja saamatu? Mis sunnib sind edasi pingutama? Ma vist ütlesin juba enne, et mul on tunne, et tegelikult on võimalik selle teadmisega edasi liikuda, nautides just oma suutlikkuse piire. See võib olla piisav mootor.
Sa ei pinguta selle nimel, et teada saada, kui tohutu ala on sul käsutada, vaid et teada saada, kui pisike krunt sul on. Käid usinasti oma väikese krundi peal ringi ja muudkui katsud oma aeda. See ei ole kümme hektarit, vaid hädised kuussada ruutmeetrit, aga ikka on tore. Sa ei saa seal muidugi käia nii nagu maadeavastaja vihmametsades. Tegelikult oled sa nagu koer ketis, kõik kohad läbi käidud ja ainult tolmu tõuseb, aga miskipärast leiad sa mingit kaifi sellest edasitolmutamisest.

Kui mitmed kunstnikud küsisid ühe intervjuu jaoks Peeter Mudistilt ühe küsimuse, siis sina tsiteerisid teda ennast, et miski ei muutu, ja mulle tundus, et Sind see Mudisti väide häiris.

Kui sa nüüd niimoodi küsid, siis ma saan aru küll, et mu jutt kõlab vastuokslikuna, aga see on vist tajumise nüanss. Ma ütlesin, et territoorium on väike, kuid sunnib sind ometi pingutama – ja kui sa pingutad, siis sa ikkagi arened. Aga kui sa ütled, et sa jäädki alati lapse tasemele, siis kas pingutamisel polegi enam mõtet? (Mõtleb.) Kurat, jah, ega siin väga head vastust ei olegi. See on järjekordne paradoks. Ma tunnen, et kui ma pingutan, siis ma lähen paremaks, aga need piirid pole väga laiad. Ma arendan oma vead välja selle piirini, kus saab öelda, et vead ei ole enam vead. Ma võin öelda,
et inimese elu koosnebki vigadest, aga küsimus on, kas need vead jäävadki vigadeks või sa saad nende vigadega kuidagi leppida, tekitada mingi konstruktiivne suhe nendesse. Samas ei tohi sa hakata nendele paremaid nimesid panema. Siis on võimalik nendega nõnda koos elada, et see viga muutub isegi plussiks.
Minu jaoks avaldub see eriti hästi just käsitöös: ükskõik, mida sa teed, sa taipad, et seda saab alati paremini teha. Aga sa teed kõik, mida sa suudad, ja siis ta polegi enam viga. Ja samas ikkagi taipad, et kõrgemast vaatepunktist vaadates on see halb. Sa ei saa kunagi öelda, et see oleks hea. (Paus.) Lapsetasandile jäämine… Võib-olla mind häiriski sõnakasutus. “Laps” on kuidagi ülemütologiseeritud, “lapsepõlv”, “mängulisus”, “süütu seisund” – need väljendid hakkasid mind häirima. Täiskasvanu ei ole süütu ja tema lapsemängimine on tõesti vaid lapse mängimine. Vastutus, mis täiskasvanuks olemisega tuleb, on sootuks teine olukord, mitte teadvuseelne õnnis seisund. Mulle ei meeldi, kui seda väga kiidetakse. Mäng ei ole tegelikult siis ju alanudki, sa seisad alles platsi ääres, peamised probleemid pole veel päralgi. Ei saa idealiseerida olukorda, mil tegelik olukord pole veel alanudki. Ma ei ole veel pilte tegema hakanudki, vaatan, et issand, kui ilus lõuend, kuigi see, mis järgneb, läheb järjest hullemaks. Muidugi, potentsiaal, kus kõik on alles tühi ja midagi pole õieti juhtunud ja sina oled süütu ja roosa ning seetõttu pole näinud probleeme, on meeldiv. Aga sa pead neid probleeme nägema, meeleheitele jõudma ja siis leidma selle väljapääsu. See on asja mõte. Resultaat ei tarvitse olla parem, aga see, mis sa vaimselt läbi elad, on väga oluline.

Kui sa enne rääkisid piiratud maa-alast ning seejärel Mudisti küsimusest, siis minu meelest ei ole seal mingit vastuolu. Sind ja Mudistit eristabki võib-olla see, et tundub, et Mudistil on nähtavasti arusaam, et keskkond, kus ta tegutseb, ei ole piisavalt väärikas või huvitav. Väärikas on siis, kui sa oled enne seda – lapse tasandil, või kui sa näed kaugemale, oled kõrgemal, liigud väljaspool. Kuna ta siiski tegutseb aga kontekstis, kus ta tegutseb, sigineb sinna paratamatult teatud pessimism. sina vist ei virise konteksti üle? sa võid küll kritiseerida, aga sa ei ütle, et see on nõme.

Ma saan aru, jah. Nii ta vist ongi. See on nagu samas parteis olemine: ma võin parteikaaslasi küll kritiseerida, aga ma olen endiselt nendega samas parteis. Ja see on kindlasti lihtsalt inimlik hoiak, et sa tahad endale mugavat keskkonda luua. Vähe on kunstnikke, kes oleksid nii masohhistlikud, et nad teeksid keskkonna, millega nad ise rahul ei ole – et nad muudaksid oma loomingu endale vastuvõetamatuks keskkonnaks. Kõik tööd on autori jaoks rohkem või vähem positiivsed, sest ta mängib mängu, mis talle endale meeldib. Sest ma ei usu…
Mäng nagunii, aga seal on ka mingid subjektiivsed reeglid ja loogika, kuidas mäng areneb, ja ei ole võimalik mängida, kui need reeglid ja see loogika on sulle vastuvõetamatud – ahel ei hakka kuidagi arenema, mitte mingil moel. Tegelikult on kõigil, ka minul, tööd, millega ta tahab koos olla. Ma läheksin hea meelega oma piltide sisse. Ma tean, et mul oleks hea ja meeldiv.
Oskad sa nimetada mõnda autorit, kelle puhul tundub, et ta on teinud maailma, kuhu ta kindlasti sattuda ei taha? On muidugi inimesi, kes ütlevad, et nad ei pane kunagi enda pilte seinale, nad on sellest tüdinud, aga see on mingi muu asi, mingi tüdimus.

Kas sa valima lähed?

Ma ei tea. Ma paar korda olen käinud, aga valimised on kuidagi liiga... ebakompetentsed. Kuigi ma loen igal hommikul päevalehti ja olen põhimõtteliselt asjadega kursis, on ahel minu jaoks natuke liiga pikk – ma ei taju, et ühiskonda saaks mõjutada läbi valitud meeste ja parlamendi. Kui ma ka valima lähen, on see pigem üldine viisakus, mitte reaalne akt. Kogu süsteem on liiga keeruline, ei saa lihtsalt öelda: nüüd võtame asja kätte!

Kas sa oma üldistelt hoiakutelt oled pigem vasak- või parempoolne?
Klassikaliselt eeldatakse loomeinimestelt pigem vasakpoolsust.

Tead, ma ei tea. Ma ei oska end niiviisi määratleda. Mul on vist noppeid nii vasakult kui ka paremalt. Ma olen riigi tasandil ikkagi üpris… Ma tunnen mingit üldist viisakusega seotud kohustust osaleda riigi tegemistes. Ma olen näiteks sõbraga vaielnud – mul on tunne, et peaks ikkagi kõiki makse maksma, mis on ju koos hääletamisega üks peamisi asju, kuidas sa saad riigi töös osaleda. Maksumaksmiskohus on sul olemas, ükskõik, kas sa oled vasak- või parempoolsete vaadetega. Ja ma leian, et kui mingid otsused on vastu võetud, siis võiks neid täita. Kui kunstnik on (irooniliselt) sündinud revolutsionäär, siis kas tal ikka on õigus kehtestada mingeid omi reegleid – ükskõik, kas nad on parlamenti jõudnud või mitte, aga tema teeb nad endale ise!
Viib ise ellu, alandab ise oma tulumaksumäära või jätab üldse ära sotsiaalmaksu ja nii elabki oma pisikeses üheinimeselises kuningriigis. Mul on kuidagi tunne, et see ei ole põhimõtteliselt õige. Kunstnik lubab endale natuke liiga palju, hoolimata sellest, et tema puhul aktsepteeritud reeglid eeldaksid ehk, et ta peabki käima natuke ääre peal. Kui kunstnik selle ääre ületab, on tegemist labase isikliku mugavusega – kõik tahaksid, aga kunstnikul oleks justkui lubatud. See on mage. Kunstnikul on erandid lubatud oma loomingus, aga kui ta hakkab erandeid üle kandma ka sotsiaalsfääri, siis on ta natuke liiga ülbe. Sa võid teha oma südametunnistuse järgi ükskõik milliseid videosid, ükskõik milliseid maale, aga kui sa hakkad jõhkralt optimeerima igasuguseid oma makse ja sõitma jänest, siis on see natuke napakas. Selle üle peab vähemalt häbi tundma, mitte uhkustama ja programmiliselt võtma. Umbes niimoodi tajun ma enda osa ühiskonnas.

Ma tunnen Sinuga siin teatud sarnasust: ma ei sõida kunagi jänest ja kui on punane tuli, ootan ma alati rohelise ära, sest mulle lihtsalt ei meeldi punasega üle minna. Argitasandi labane korrektsus on mulle väga sümpaatne. Ma ei arva, et ritualiseeritud korrektsuse lõhkumine on tingimata see, kus revolutsiooni südamik end peidab.

Jajah. Et on mingisugune vägivallaaparaat, mis on kindlasti tehtud üksikute paksude jaoks. Kuid mina rikun vist rohkem reegleid kui sina. Ma lähen suhteliselt palju punasega üle, kui ma näen, et midagi ega kedagi ei ole. Sõbraga vaidlus viiski meid selleni, et kas maailm läheb sellest paremaks, kui keegi Mustamäel veel töötava foori juures öösel kell kaksteist passib ja ühtegi autot ei tule. Ja ma ütlesin, et nii ma absoluutselt ei mõtle, et sellest loomulikult ei lähe asi paremaks ja ma ei kavatsegi öösel kell kaksteist Mustamäel punase foori taga seista, ega ma idioot ei ole. Suhteliselt teine asi on aga see, kas sa viskad riigikassase tuhat rohkem või vähem. Sa võid küll karta, et see läheb N kohta ja mitte sinna, kuhu sina tahaksid, ja sooviksid käia isegi kontrollimas, kus su tuhat täpselt on. Punane tuli Mustamäel on võib-olla tõesti tühi õhk, aga tuhat ei ole õhk. Võid ju oma mittemaksmist õigustada, et sinu tuhat läheb kindlasti valesti, aga seda ei saa tühjaks õhuks pidada. Me ei räägi ju näljasurmast. Sa kaotad vaid mingid hüved ja võid õiendada, et “kas mina ei ole seda ära teeninud?”.
Muidugi oled sa ära teeninud, enamus on: natuke ilusama sektsioonkapi, puhkusereisi, toredama naise. Aga jutt ei käi sellest.

Aga miks sa makse maksad? Ma ei usu, et sa seda Eesti riigi nimel teed. Kas sa teed selleks, et tunda end hästi – et sa mingeid väga olulisi reegleid ei riku? Või tajud sa teatud ühisosa, küünarnukitunnet – kas see läheb sulle erilisel moel korda?

(Pikk paus.)

Kas sa laulupidudel käid?

Ei, ei käi. Aga mul on sentiment täitsa olemas. (Pikk paus.) Mulle läheb korda, kuigi teatud poolabstraktses vormis. Kuidagi peab ju seda tohutult laialivalguvat seltskonda organiseerima, et ei läheks vennatapusõjaks ja Kolmandaks maailmasõjaks ja… Kuna ma ise poliitikas ei osale ja paremaid süsteeme välja mõelda ei suuda, siis pean ma aktsepteerima olemasolevaid süsteeme. Nendes nüanssides, milles ta võib-olla ei ole parim, neis nüanssides ei oska ma teda ka paremaks muuta. Nii on minu ainuke legaalne ja solidaarne võimalus järgida vaid olemasolevaid reegleid. Ma ei ürita isegi niipalju mõelda Eesti peale… Võib-olla on see jällegi pigem inimlik mugavus, kui ma ei taha, et vennatapusõjaks läheks. Ma tahan surra kõrges vanuses ja rahu ajal.
Peaks mõtlema positiivselt: kui mingid asjad ei meeldi, siis mõtle midagi muud välja, ja kui sa ei suuda välja mõelda, püüa käituda nende reeglite järgi, kui nad ei ole karjuvalt jaburad. Ja nad ei ole karjuvalt jaburad.

Kas Sulle ekstsessid – kas just sõda, aga rahvarahutused, mässud, streigid …

Ma kardan neid.

Aga kui nad toimuvad õige asja nimel? Laulva revolutsiooni ajal…

Ma olin põõsas. Kartsin. Mäletan eredalt, kui olin ERKI tudeng ja oleksin pidanud olema loosungite ning õhupallidega esireas, kui toimus see natuke häbiväärne miiting Tammsaare pargis, kus Mati Talvik rääkis kokkulepitud teksti ning rahvast oli paksult koos. Ma tulin just koolist ja teadsin, et rahvas on seal. Mul oli isegi vaja minna läbi Tammsaare pargi, aga... ma läksin ringiga mööda. Mõtlesin, et läheb madinaks. Läksin piki Estonia puiesteed ja vaevalt julgesin kõrvale vaadata. Ma olin juba korra vene sõdurite käest peksa saanud, mõtlesin, et jõle nadi värk, kui jälle saan. See oli mingi 70ndate tantsuõhtu Raplas. Sõjavägi tuli… uskumatu, seda polnud kunagi juhtunud… Rapla kultuurimajja tantsuõhtule. Loomulikult läks seal venelaste ja kohalike vahel õiendamiseks, sest Raplas ei olnud venelasi. No mõnitati ja möliseti, aga ühel hetkel viskas sõduritel ära ja prauhti! saali uksed lahti ja tuldi ahelikus sisse, rihmad olid käe pealt ära võetud, servad ilusti ära teritatud, ja kukkusid andma. Tulid nagu nuga läbi või, välja polnud kuhugi minna, põgeneti kustkaudu vähegi saadi. Mul oli siis ka “au” seista silmitsi mingi hullunud vene sõduriga, kes viibutas rihma nagu vikatit ümber pea, panin käe ette ja ma ei tea, mis järgmisena sai. Kuidagi kasvasid tiivad külge ja olin hetkega väljas. Aga see oli tohutu abitu tunne: ma ei saa midagi teha, nende organiseeritus oli loomuldasa niivõrd süstemaatiline, et… Ma kujutasin teletorni või ausamba juures samasugust situatsiooni ette ja ma teadsin, et minust poleks seal absoluutselt asja. Ma kardan oma elu pärast nii palju, et kangelast minust ei ole.

Oled sa sõjaväes käinud?

Jah.

Kas sealne organiseeritus ei läinud Sulle korda?

Sa küsid vist seepärast, et ma olen reglementeeritud inimene ja mulle oleks pidanud sõjaväes meeldima?

Jah. Sõjaväes võtab reglementeeritus muidugi haiglasliku vormi.

Mõnes mõttes oli tõesti mõnus, aga alles siis, kui vahetu oht elule ja tervisele mööda sai. Mõnitamine ja peedistamine oli alguses kohutav. Ent kindlal kellaajal tõusmises ja isegi süstemaatiliselt mõttetute autobaasi-tööde tegemises oli mingi kummaline nauding. Kõik oli organiseeritud, kõik need inimmassid. Kuigi ega ma seda väga ei saanudki nautida, sest ma viilisin kõrvale. Tekitasin endale ikkagi privaatruumi, läksin haiglasse ja olin seal üle aasta, nn. haiguslugu muudkui aga kasvas. Lõpuks saadi väeosas juba nii vihaseks, et mul tekkis hirm oma elu pärast. Nad ootasid mind pikisilmi välja, aga õnneks oli üks tohter tulnud just Afganistanist ja tema oli väga pohhuistlik, ütles, et “teda ei koti” ja mina jään “ravile“ täpselt niikauaks kui talle meeldib ja vaja on. Eks sõda näinud mehele olin hea võimalus, et tagalarottidele koht kätte näidata.
Süsteem on aga jah, päris hea. Kloostrielu või muu eluviis, kus valitseb teatud reglementeeritus, aga kus midagi eriti teha ei ole, on päris… Mind see huvitab: ma saan keskenduda ja tegelikult mitte millestki koorub välja oluline. Sa teed pealtnäha väga väheseid asju, aga need asjad kuidagi avanevad ja tuleb välja asjade olulisus. Just tänu sellele, et sa saad väikese asja kallal nii pikalt olla. Haigel kombel oli isegi sõjaväes niimoodi. Tõesti, ma ei tee nalja. Keerasid ehk autol küll ainult polte kinni, aga seal oli mingi kordus, mingi rütm, ja olemise taha tekkis mingi teine mõõde.

Kas Sulle kloostrielu peale meeldib vaid mõelda või kujutad sa end näiteks metsas erakuna elamas päris hästi ette?

Oleneb tingimustest. Klooster oli mu jutus tõesti vaid sümbol: religioon ja muu säärane hakkab segama. Aga kodukord kui selline, teatud loominguline puhkemaja. (Naerab.)

Maal sa ilmselt ei elaks, seal Sulle ei meeldi, aga kui linnas õnnestuks tekitada üksiolemise rutiin, siis see vist Sulle päris meeldiks?

Jaa, see on ideaal. Ma tahaks seda väga. Teha süstemaatiliselt ja väheseid asju. (Paus.) Mul on kuri kahtlus, et [Andres] Tolts elab niiviisi. Ma ikka piidlen teda, et ta sunnik ongi endale mingisuguse säärase süsteemi loonud, et mingil hetkel sahiseb valge Toyota siia ja teisel täpselt samasugusel kellaajal sahiseb ta Raja tänavale, kus ta patseerib metsa vahel. On teada, et neljapäeval kella neljast jalutan ma metsa vahel, siis kuulan teatud sorti muusikat, siis teen tööd.
Nii mulle meeldiks küll. Praegu on minu menüüs kindlasti liiga palju asju, ma tahaksin neid vähendada.

Milleni?

Tahaksin teha ateljees tööd, käia veel paaris kohas, lõbutseda kindlalt äramääratud kohas, näiteks käia korra kuus perekonnaga kellelgi külas. “Täna on küllamineku päev” – see mulle meeldiks. “Iga nädala
kolmas päev on küllamineku päev” – ma oleks isegi sääraseks perverssuseks valmis. Teadmine, et miski saabub süstemaatiliselt, meenutab mulle inglise kõrgaadli elu Esimese ja Teise maailmasõja vahel. Kindel klubi, kindel seltskond, kindlad asjad.

Aga üllatused, rutiinist loobumine?

Minu jaoks ei avane asjad läbi üllatuste, vaid läbi korduse. Rutiini tuleb enda ümber hoopis rohkem tekitada. See on ka õpetamise suur paradoks: õppejõult oodatakse ikka üllatusi, heas mõttes šokke.
Kui õppejõud ütleb näiteks: “Haa! Kas te nii olete mõelnud!? Keerame asjad ringi!! Ja nüüd keerame veel korra!!!”, siis õpilased usuvad, et tegemist on tõesti loomingulise tüübiga. Aga kui tulen mina ja ütlen: “Las asjad jääda nii, ärge puutuge, ärge nihutage” – siis õpilased pigem mõistavad, et kui neil ehk enne oli juba loomulingulisusega probleeme, siis nüüd ei lisandu seda enam ammugi. Vastuolu, kas pole?
Ma ei taha inimesi õhutada, et paneme kõik küsimärgi alla, teeme kõike teistmoodi, isegi kui ma saan aru, et neile oleks niimoodi vaja. On asju, mida ma olen nõus küsimärgi alla seadma, aga pigem ma rõhutaksin, et ärge otsige huvitavat, vaid tegelege sellega, mis teil on – see juba ongi huvitav. Ärge arvake, et huvitav on kusagil mujal või teises vormis.

Kas sa oled kunagi ka nii mõelnud, et võib-olla pole see üldse kunst, millega sa mõne aja pärast tegeled?

Ei. Ma olen ikkagi väga monogaamne mees, ma ei kujuta mingit vahetust ette.

Miks?

Elu üle rohkem järele mõelda, kui kunsti tehes, ei ole võimalik. Võiks ju valida erinevate kunstiliikide vahel, aga ma tean, miks ma teisi ei tahaks. Mulle sobiv kunstiliik peab olema käeliselt tehtav – ja maalimine tundub siin võrdlemisi optimaalne. Ma olen ka natuke muud peale maali teinud, aga alati pildi juurde tagasi jõudnud, sest kuigi ka temal on igasugu hädasid – ta on loomuldasa konservatiivne ja stereotüüpne –, siis mõned hädad võivad olla väga head väljakutsed.
Ainuke tegevus, mida ma kunsti asemel ette võiksin kujutada, on ilmselt mingi puutöö. Aga veel kord: seegi oleks projekt B, millele peaks eelnema täielik pettumus kunstis. Seejärel võiksin küll astuda sammu allapoole ja hakata mööblit tegema või maju ehitama…

Sa kasutad praegu vertikaalset mõõdet: samm allapoole…

Jaa. Kuna kunst pakub ja nõuab ideaalis inimeselt niivõrd palju, siis on ta minu jaoks paratamatult kõrgemal kui enamus teisi elamise viise. Aga ma arvan ka, et kui keegi astubki sammu allapoole, siis peaks ta suutma ka seal säilitada varasemad väärtused. Ideaalis on minu jaoks kõik kunstnikud: nad võtavad oma tegevust loomingulisena, märgilisena, mis tähistab suhtumist ja inimeseksolemise iseloomulikke jooni. Jumala eest, kasvõi kojamehe ametis. Aga ma ei arva, et selleks, et olla hea kojamees, pead sa tingimata olema eelnevalt teatri peanäitejuht. Lihtsate toimingute tegemine sõjaväes ei tundunud samuti kunstist kaugel olevat: elamine kui selline, mingi teatud süsteemi tajumine. Aimasin mingeid suuremaid väärtusi kui valmistumine sõjaks ja poiste vormishoidmine.

Loomingulisel väljal tegutsemine võib kergesti kaasa tuua tunde, et oled loll. Vist Jaan Undusk kirjutas kunagi, et humanitaarias paistab lollus rohkem välja kui mujal, sest kõik on liialt laialivalguv ja tõestamatu,
absoluutne teadmine on võimatu. “Samm allapool” oleksid asjad
kindlasti kindlamad, ei oleks kõhklusi, sa tunneksid end targemana.

Ja sul on tagavara, korralik varu. Olla “tark poemüüja” – saad hakkama kõige vahetuma tööga, milleks sa mõeldud oledki, aga taga on veel mingi mõõde… Mitte päris nii, et hakkad kohe rääkima Hegelist, aga on näha, et sa käid kaarega teemast üle.

Müüd paki petti ja naeratad kavalalt.

Ja inimene ei ole pärast enam endine. (Naerab.) Aga see toimib. Võib muidugi juhtuda, et sa ebaõnnestud poemüüjana täielikult, aga võib olla ka vastupidi: inimesed käivad poes ja mõtlevad, et näe, see uus poemüüja on ikka igavesti mõnus. Ja mõni mees ei peksa enam naist või peksab oluliselt vähem, teine jätab ehitamata värdjaliku juurdeehituse. Ja põhjuseks poemüüja, kes toimib toimimata, müüb tikke ja piima, kõik on tipp-topp, ta ei võta vaimuinimese poosi, aga hoiak levib: ta on leppinud, aru saanud, et asjad, millest ta arvas, et neid on võimalik teha vaid ateljees, on nüüd võimalikud just siin. Lihtsalt olla ja käituda õigesti ilma liigse demonstratiivsuseta.