Alljärgnev vestlus kõlas automaatselt seinal olevast Marko Mäetamme fotoga valgest metallkarbist,kui sellele läheneti piisavale kaugusele. Seinal karbi kõrval oli sama teksti inglisekeelne tõlge. Siin on kahjuks ära toodud vaid jutuajamise eestikeelne versioon.

The following conversation started automatically when someone came close enough to the white metal box of Marko Mäetamm. The same text translated into English was on the wall. Unfortunately only Estonian version is available here.


Marko Mäetamm, kas Sa oskad öelda, kui suure osa Sinu loomingust võttis John Smithiga tegelemine?

Ma arvan, et mul ei jäänud endal väga palju tegemata midagi. John Smithi looming minu jaoks oli selline auru väljalaskmise projekt: neid ideid, mida ma ise tahaksin teha, neid ma ühistöös ei kasutanud, ja need ideed, mida sai kasutatud ühistöös, olid sellised, mida ma isiklikes projektides ei leidnud rakendust. Kummalisel kombel oli ta teine energiaallikas, mis tekitas ideid. Ei, ma ei ohverdanud ühtegi oma projekti või midagi sellist. Aga kui oluline ta oli ... ma arvan, et üpris oluline, sest ta oli hea koostöökogemus. Ja ma õppisin päris palju asju juurde. Näiteks Kaido Olega koos töötades õppisin ma tema pealt, ta oli ka hariduslikus mõttes oluline. Oli väga hea ja oluline projekt.

Te olete Kaido Olega head sõbrad ja ateljeekaaslased. Mis Sa arvad, kas Sa oleksid ka kellegi teisega olnud valmis John Smithi tegema?

Päris samasugust koostööd ei oleks kindlasti võimalik teha, sest seal peavad olema mingid tingimused loodud: ateljeed lähestikku, suhtled rohkem kui teise inimesega. Sellel perioodil, kui me hakkasime koos tööd tegema, olid ka meie ideed suhteliselt sarnased. Ma ei ütleks, et nad nüüd on või palju enne koostöö algust, aga sel hetkel tundusid nad sarnased. Ma arvan, et see on paljude juhuste kokkulangemine, et koostöö alguse sai ja kindlasti mistahes teise inimese puhul oleks see leidnud teistsuguse vormi. Ma olen kindlasti valmis tegema koostööd ka kellegi teisega veel ja ma ei oska isegi öelda, kas see oleks parem või halvem, see oleks teistsugune. Ma ei taha ka öelda, et koostöö Kaido Olega oli maailma parim, halb või keskmine. Ta ei olegi hea-halva skaalal. Ta oli üks suhteliselt hästi toimiv koostöö ja võib-olla lõpus natuke liiga hästi. Ma olen seda tüüpi inimene, et kui näiteks klassiekskursioonidel võtab klassi liider toimetamise enda peale ning ma lasen end reservide peale, siis koostöös on mul natuke sama oht: ma langen mugavasse stand-by režiimi. Lõpus hakkas mind häirima, et koostöö oli väga mugav minu jaoks ja ma ei pingutanud seal enam üldse. Asjalik, töökas ja toimekas Kaido jõudis kõik asjad minu eest ära teha. Võib-olla seetõttu ma enam ei nautinud koostööd enam nii väga.

Millal oli Smithi jaoks kõige parem ja millal kõige ebameeldivam aeg?

Võib-olla kõige parem oli päris algusperiood, kui me alustasime koostööd ja tegime töid Härmi ja Soansi kureeritud young British arti näitusele. See oli võib-olla kõige ehedam aeg, kui kõik oli uus ja tundus põnev. Puhtalt suure projekti seesolemise tõttu oli huvitav muidugi Veneetsia, aga seal oli võib-olla rohkem tegemist “tööga” – vähem nautimist ja mängulist momenti, rohkem kohustusi ja aja peale jooksmist. Seetõttu ma reastaks enda jaoks nauditavaima aja kõige algusesse, seejärel Veneetsia projekt ja edasi tuleb natuke segasem periood. Jumalate maailm on ka veel täiesti okei, aga isiklikult (ma ei tea, miks) osutus vähemhuvitavaks projekt, mida me tegime Berliini mingisugusele Euroopa-kuraatorprojektile ja mis oli modifikatsioon Veneetsia-projektist. Seal läks fookus juba häguseks. Siis langesid asjad kokku, endal oli peas midagi väga huvitavad ja samal ajal ka Smithi asi – sa ei saa niimoodi fokusseerida. Aga jah, siis kuidagi hakkas huvi raugema ning vahelduva eduga on see allapoole pendeldanud.

Miks läks John Smithiga nii, nagu läks?

Lihtsalt see koostöö ei olnud nii suur, et kauem kesta saaks. Me avastasime teineteise teatud külgi, mis koostöös väljendusid või ilmsiks tulid ja mingi ühisosa sai otsa. Ma arvan, et ühiste ideede genereerimine mingil moel ammendus ... ma ei oska isegi öelda, miks. Ta võib samahästi ka taas elustuda, tekivad ideed, mis toetavad teineteist ja haakuvad hästi. Aga praegusel hetkel on küll nii, et kasvõi viimane näitus, mida me oleme aasta otsa püüdnud genereerida, on näidanud, et kui üks käib välja idee, ei ole teine võimeline sellega kaasa tulema ja kui on nii teise poolega, siis on vastupidi. Ühist majaehitamist ei ole. Ma ei tea, kas on stiilid muutunud erinevaks – ma ei usu, stiilid ei muutu niimoodi päevapealt, ka mõtlemine ei muutu. Võib-olla koos töötamine ei sisalda enam nii palju elektrit, nii palju avastamist. Vägisi ei saa teha. Või saaks, kui tal oleks mingisugune tellimus ja sa võtad tööna, aga vaba tahte aktina peaks tal olema väga kõrge motiveeritus. Aga motivatsioon on praegu natuke alla keskmise.

Oled Sa väsinud Smithist, või rahulik, või kurb?

Ma ei ole kurb, kindlasti mitte, sest see on ju ka mu enda otsus. Kui ma väga tahaksin projekti elus hoida, eks ma oleks astunud rohkem samme, aga ma ei teinud, ilmselt ma ootasin salamisi, et see saab otsa. Mingil määral on kahju ... ei tea isegi, kas on kahju. Mul oleks äärmiselt kahju, et see otsa saab, kui ma teeks kõik endast oleneva, et ta otsa ei saaks ja siis Kaido kuidagi lammutaks projekti ära, ent kui see on kahepoolne vaikiv otsus, ei saa ma öelda, et mul oleks kahju. See on paratamatus ja ma lepin sellega, nagu ma lepin paljude paratamatute asjadega siin maailmas.